Käesolevas aruandes käsitletakse Saaremaa läänerannikule, Sõrve poolsaarest ~10–40 km läände planeeritava perspektiivse, 7-kujulise avamere tuulepargi ala (polügooni) geoloogilist ehitust ja hinnatakse selle seismilisuse tausta. Ala geoloogilise ehituse kirjeldus tugineb suuresti kahele seismo-akustilise andmestiku kogumile:
1) 1990 aastate alguses Rootsi-Eesti koostöös madalsagedusliku (250–500 Hz) suruõhu kahuri abil kogutud profileerimise andmestik, mis annab ettekujutuse tuulepargi alla jääva ala aluspõhja sügavusest ja reljeefist,
2) aastatel 2017–2024 Eesti Transpordi (Veeteede) Ameti poolt selles piirkonnas lehviksonari ja chirp-tüüpi saatja (2–9 kHz) abil läbi viidud merepõhja kaardistamise andmestikule, mis aitab detailiseerida merepõhja reljeefi ja aluspõhjal lasuva pinnakatte läbilõiget.
Meresügavus varieerub 12-45 m ja esineb kaks selgelt erinevat piirkonda: kuni 30 m sügavune õhukese (kohati olematu) pinnakattega madalveelisem lubjakivi platoo; ja sügavam kui 30 m – kergesti erodeeritavatesse Kuressaare, Kaugatuma ja Ohesaare lademe savikatesse lubjakividesse erodeeritud aluspõhja nõgu, mille nõlvaala on mattunud pärast jääaja sette kompleksi alla. Aluspõhja sügavus tuulepargi lubjakivi platoo ning nõlva-nõo aladel jääb suuresti vastavalt 25–35 m ja 40–60 m alla poole merepinda, aga võib üksikus suruõhu kahuri profiilil esile tulevas orundis ületada isegi 80 m.
Kuna Eesti piirkond asub geoloogiliselt stabiilsel alal, on ka seismilisuse tase tagasihoidlik. Viimaste aastakümnete instrumentaalsete mõõtmiste baasil on ootuspärane, et aeg-ajalt toimuvad erinevates asukohtades tagasihoidliku magnituudiga (< 3) maavärinad. Tagasihoidliku seismilisuse piirkonna osas on väljakutseks kätte saada tervikpilti piirkonna aktiivsusest.
